Postitus avaldatud 19.10.2026
Teatrikunstnik Peeter Loidi elu kulgeb kolme riigi – Eesti, Soome ja Hispaania – vahel. Algselt elektroonikat ja automaatikat õppinud Peeter jõudis teatrikunsti juurde üsna ebatavalist teed pidi. Pärast aastakümneid Eesti teatrites on ta alates 2013. aastast töötanud Soome Rahvusooperis ja Balletis, kus aitab lavakujundajate ideedel suurte ooperi- ja balletilavastuste dekoratsioonidena ellu ärgata.
Teatritöö kõrval on Peetri suureks kireks jalgrattamatkad, mis on viinud teda läbi suure osa Euroopast. Eriti südamelähedaseks on talle saanud Andaluusia mägine loodus. Granada provintsis Sierra Nevada mäestikus asuvas Alpujarras on tal ka teine kodu, kuhu ta naaseb päikest, rahu ja uusi seiklusi otsima.
Hispaania Maja asutaja Neftalí Peral uuris Peetrilt tema ootamatu teekonna kohta teatrikunsti juurde, tööst Helsingi ooperilavadel, tuhandete kilomeetrite pikkustest rattamatkadest ning sellest, mis teeb elu Hispaanias tema jaoks eriliseks.
Ebatavaline karjääritee: automaatikast ooperilavade dekoratsioonide maalimiseni
Algselt õppisid sa automaatikat ja elektroonikat, kuid lõpuks pühendasid oma elu teatrikunstile. Kuidas jõudsid tehnikaerialalt kunsti juurde?
Tegelikult oli mul juba lapsest peale käsitöö, meisterdamise, õmblemise vastu huvi, kunst tuli hiljem. Ehitasin ise kitarre ja võimendeid, kuna sel ajal midagi saada ei olnud, kuid muusikahuvi oli suur. Kopeerisin fotode järgi Gibsoni kitarre ja Peavey võimendeid. Sellist tehnikat omasid sel ajal tavaliselt ainult professionaalid. Oli juhus, kus okupatsiooniaja miilits viis mind Tallinna tänavalt jaoskonda ülekuulamisele kui varas. Pidin siis neile seal oma tehnikat avama ja ka pilli mängima, siis lasti minema.
Kunstnikuks avanemine toimus vene armees, kus mul oli väga raske taluda sealset vägivalda ja “DEDOVSHINAT”, mis on üks teadlik osa venemaa haridussüsteemist. Ellujäämisinstinkt või ma ei tea mis veel andis mulle ühel päeval võimaluse, kui küsiti: “Kes teist on kunstnik?”. Sellel hetkel mingi energia tõstis mu käe üles ja sealt see asi edasi juba läks… Maalisin propagandaplakateid, loosungeid, kujundasin kojuminevate sõdurite albumeid, võltsisin neile ordeneid, ka ohvitserid tellisid lõpuks minult igasuguseid postreid. Maalimisega pääsesin ka ühe kuu varem koju Venemaalt. Tegin mõned karikatuurid, mis haavasid mu kaasteenijaid. Ühel pildil sõdurite sööklas kujutasin viljapõllu ääres lõunatavat kombainerit.
Üks kõrge vene kindral tundis selles ära ennast, puhkes skandaal. Mind ähvardati kõige hullemaga, aga keegi tegi sel hetkel otsuse mind igatahes koju saata. Sealt alates sain ma ka teada, kes ma olen…
Pildil Peeter Loit
Kas vastab tõele, et enne Soome elama asumist töötasid kaks aastakümmet Eesti Draamateatris ja seejärel Rahvusooperis Estonia? Mida sa nende aastate jooksul õppisid, millest on sulle tänaseni kasu?
Alates 2013. aastast on tema tööks anda Helsingis suurte ooperi- ja balletilavastuste dekoratsioonidele elu ja värvi
Internetis võib näha imelisi fotosid sinu töödest Helsingis. Milles täpsemalt seisneb lavadekoratsioonide maalija töö sellises teatris nagu Soome Rahvusooper?
Lavadekoratsioonide maalija teeb tihedat loomingulist koostööd lavastuse kunstnikuga. Me viime ellu tema visiooni, järgime kavandeid, valmistame näidiseid ning pakume oma kogemustele tuginedes erinevaid lahendusi. See koostöö põhineb kogemusel ja vastastikusel usaldusel.
Soome Rahvusooperis ja Balletis vastutab iga lavadekoratsioonide maalija igal aastal ühe lavastuse dekoratsioonide valmimise eest. See hõlmab tööde jaotamist teiste maalijate vahel, koostööd teatri eri osakondadega, suhtlust lavastuse kunstnikuga, näidiste valmistamist, materjalide tellimist, töö dokumenteerimist ning tööprotsessi juhendamist ja dekoratsioonide maalimist.
Kas on mõni lavastus, mille üle oled eriti uhke, või mõni lavakujundus, mida meenutad erilise soojusega? Kas sul on lähiajal käsil mõni projekt, mida eriti ootad?
Neid on olnud siin palju. Üks esimesi oli ooper “Ovela kettu” (lavakujundus: Klaus Haapaniemi ja Mark Väisanen), siis muusikal “Ooperifantoom” (lavakujundus Teppo Järvinen), ballett “Luikede järv” (lavakujundus: Gabriela Tylesova). Hetkel olen maalimas dekoratsioone ooperile “Sweeney Todd” (lavakujundus: Katrin Lea Tag) , kus on klassikalised teatri maalingud, väga meeldib!
Peetri teine elu, kaugel Põhja-Euroopa teatritest
Sul on maja Granada provintsis. Mis pani sind valima just selle paiga Hispaanias? Kas sulle meeldivad ka teised Andaluusia piirkonnad, näiteks Ronda või Cabo de Gata?
Enne Granadat ja sealset Sierra Nevada mäestikku olin teinud mitmeid rattamatku Hispaania eri piirkondades. Esimene avastamine sai alguse Camino de Santiago de Compostela teekonnast, siis panin tähele Hispaania looduse vahelduvat võlu. Sealt edasi uued seiklused teiste provintsidega. Ilmselt Andaluusiale omase soojuse ja päikese pärast jäin pidama sinna, täpsemalt Sierra Nevada rahvusparki. Elasin seal ühe suve jooksul mitmetes Alpujarra külakestes, tutvusin kohaliku elu-oluga. Teadsin ka, et siia ma tahan tagasi tulla, just selle rikkaliku looduse poolest (mäed, kaljud, kanjonid, loomad, ojad, kohalik külaelu jne.) Hispaanlased mainivad ka, et Alpujarras on eriline rahu, nii see ka on.
Kui kaua sul see maja juba on ja kui palju aega sa seal aasta jooksul veedad?
Alpujarra suvekodu on meil olnud 5 aastat, käime seal 3-4 korda aastas.
Mida hindad Granada elu juures kõige rohkem võrreldes Helsingi või Tallinnaga?
Mulle meeldib soe kliima, mägedes on väga hea õhk, on valgust ja päikest. Need on mulle tähtsad. Tunnen ka, et suvekodus olles saavad “patareid” laetud.
Hispaaniasse elama asudes on raske sealsest köögist mitte vaimustuda. Kas sul on mõni lemmikroog või -toiduaine? Oled sa näiteks hakanud armastama paellat, grillitud sardiine või oliiviõli?
Peamiselt teen ise süüa, väga meeldivad mereannid, olgu see siis hiidkrevetid, kaheksajalg või mõni kala. Mulle meeldib süüa teha. Tarbin palju oliiviõli ja naudin oliive igal moel: tapases, salatis, ahjupajas jne. Kui vajan vaheldust, söön väljas ja otsin midagi uut ja huvitavat võimalusel.
Teine suur kirg: jalgrattaga maailma avastamine
Sulle meeldib väga jalgrattaga reisida. Kuidas see kirg alguse sai ja mida pakub rattaga reisimine sellist, mida teised reisimisviisid ei võimalda? Kui pikki vahemaid sa tavaliselt läbid?
See oli vist 90ndate lõpus, kui sain oma esimese maastikuratta. Tegin siin Eestis ja saartel mõned sõidud, nii üksi kui ka sugulastega. Siis mõtlesin, et võiks midagi ka väljaspool teha. Tol ajal oli populaarne liituda mõne matkaklubiga. Nii said nagu “2in1” paketi, huvitav reis ja palju huvitavaid inimesi. Matkasin Järva Matkaklubiga, Winnie Puhh Matkaklubiga ja Nipernaadi Matkaklubiga üle Euroopa. Hiljem organiseerisin ise rattagrupimatku sõpradega. Ma arvan, et olen matkanud enamus Euroopa riikides, kus on mäed. Enamjaolt on need siis ka rahvuspargid rikka looduse ja põnevate ööbimiskohtadega. Matkade distantsid on olnud erinevad, kuid tavaliselt alates 300 kilomeetrist. Santiago de Compostela matka distantsiks tuli 900 kilomeetrit. Kui tegin matka Barcelonast Andaluusiasse tuli kokku 2000 kilomeetrit. Rattaga matkates tunned vabadust, siin on nii palju asju omavahel ühendatud, uudishimu, seiklused, üllatused, fotopeatused, vaikuses sõitmine, looduse kuulamine, huvitavad telkimiskohad, huvitavad inimesed, ootamatud kohtumised, endast midagi teada saamine, ilmastikuoludega hakkama saamine, tehniliste probleemide lahendamine, söögi tegemine, pidutsemine, agressiivsete loomadega hakkama saamine, vee leidmine, ratta peitmine mägimatka ajaks, kohalikega õlle nautimine jne.
Millised on sinu lemmikmarsruudid Andaluusias või mujal Hispaanias? Kas oskad soovitada ka mõnda rattamarsruuti Eestis, Soomes või kusagil mujal, mida tasuks kindlasti ette võtta?
Läheksin uuesti mõnda Balkani riiki või siis matkama Cantabriasse Picos de Europa mägedesse. Andaluusias soovitaksin külastada Caminito del Rey’d, El Torcal de Antegerast, Los Canales de Padules.
Eesti, Soome ja Hispaania – kolm erinevat viisi elu näha ja kogeda
Milliseid suurimaid erinevusi oled märganud Eesti, Soome ja Hispaania vahel nii igapäevaelus kui ka suhtumises kunsti ja kultuuri?
Eestis ja Soomes on elamismudel väga planeeritud ja tõhus, siin peetakse tähtaegadest kinni. Mina olen aru saanud, et Hispaanias ei juhtu midagi kohe. Ilmselt johtub ka see kliimast. Hispaanlased on muidugi temperamentsemad. Mulle see meeldib, naudin väga flamenco etendusi, olgu see siis täiesti juhuslikult tänaval tekkinud või kontserdisaalis.
Millest tunned iga riigi puhul kõige rohkem puudust, kui viibid kahes ülejäänus?
Kohe, kui siin Tallinnas või Helsingis ilmad jahenevad ja niiskus poeb põue, hakkan igatsema Hispaania soojuse järele. Siinsed sügised ja talved ei säästa mind kahjuks nohust ja külmetamisest. Soomes ja Eestis on mu töö, mis on mu hobi, kirg ja elu. Siin on mu kallis perekond, sõbrad ja sugulased.
Lõpetuseks, kas kujutad ette, et ühel päeval paned teatrikunstniku pintslid lõplikult käest ning pühendud täielikult jalgrattasõidule ja elule Granadas? Või on need kaks maailma, mida soovid ka edaspidi ühendada? Kus näed end suurema osa ajast elamas 10–15 aasta pärast?
Ma arvan, et teen mõlemat, tõenäoliselt veedan 10 aasta pärast rohkem aega Hispaanias.
Kas tahaksid ka hispaania keelt õppida? Tule Hispaania Majja! Oktoobri lõpus alustavad kaks uut algajate gruppi ning veel jõuad meiega liituda.
Küsimuste korral kirjuta meile koolitused@hispaaniamaja.ee
ALUSTA HISPAANIA KEELE ÕPINGUID!
Grupp 1 – alates 23. oktoobrist
Reedeti kell 14.30–17.30
23.10–18.12.2026
Grupp 2 – alates 30. oktoobrist
Reedeti kell 10.00–13.00
30.10–18.12.2026
Mõlemad kursused on mõeldud päris algajatele. Õpime väikeses grupis, suhtleme ja teeme esimesed sammud hispaania keeles.