Postitus avaldatud 13.10.2026
Hispaania Maja tähistas suvel oma 17. tegutsemisaastat ning kuigi see tundub juba päris pikk aeg, on nii mõndagi põnevat juhtunud ka enne seda ja nende aastate jooksul.
Üks inimene, kellega Hispaania Maja teed on korduvalt ristunud, on tõlkija ja Toledo kirjastuse asutaja Mari Laan. Koos Hispaania Maja asutaja Neftalí Peraliga on nad aidanud Hispaania kultuuri Eesti inimestele lähemale tuua. Nende koostööst sündis ka Toledo kirjastuse esimene raamat „Hispaania söögid Eesti köögis“, mis ilmus 2013. aastal.
Seekord vestles Neftalí Mariga tema teekonnast Tartu Ülikooli õppejõust kirjastajaks, hispaaniakeelse kirjanduse tõlkimisest ja raamatutest, mis on talle endale eriti südamelähedased. Juttu tuleb ka sellest, kuidas raamatud meid reisima kutsuvad ning milliseid paiku Mari ise Hispaanias avastada armastab.
Mari Laan 2024. aastal Tallinna Ülikooli promoveerimistseremoonial, mil ta sai doktorikraadi.
Sa olid õppejõud Tartu Ülikooli hispaania filoloogia osakonnas kuni umbes 2013. aastani ja seejärel asutasid Toledo kirjastuse. Mis pani sind õppetööd jätma ja alustama kirjastamisega?
Sellist lihtsameelset karjääripööret ei oleks kuidagi saanud ette võtta täiskohaga õppetöö kõrvalt, aga kahjuks ja õnneks juhtus tõesti ühel hetkel nii, et sain ülikoolist kinga ja pidin midagi välja mõtlema. Kuna olin juba tükk aega igatsenud ilukirjandust tõlkida, aga suurte kirjastuste poole pöördumine ei andnud tulemusi, siis tuli pähe, et ise kirjastamine oleks geniaalne võimalus nii tõlkida kui ka ühtlasi valida, mida tõlkida. Lihtsameelsust nimetan siin sellepärast, et ega ma ette ei kujutanud, kuidas see maailm tegelikult toimib ja et esimese palgani läheb päris palju aastaid.
Kas tunned õpetamisest puudust? Mida sa ülikoolielust kõige rohkem taga igatsed ja mida kõige vähem?
Kõige rohkem igatsen taga oma kolleege! Õnneks on siiski nii, et lepingud lõppevad, aga inimesed jäävad. Päris palju aastaid tundsin õpetamisest tõesti väga puudust, praeguseks olen ära harjunud ja tunnen, et kuna ma vahepeal toimunud muutustega ei ole kaasa liikunud, siis see on jäänud eelmisse eluperioodi. Sellegipoolest olen väga õhinal valmis kohe jah ütlema, kui kutsutakse mõnd ettekannet või loengut pidama või hispaaniakeelset kirjandust tutvustama. Samuti tuleb peaaegu igal semestril kirjastusse Tallinna ülikoolist tudengeid praktikale, nii et ka entusiastlike noorte inimestega on kokkupuude endiselt olemas ja see on väga tore! Tundub, et Toledo on hinnatud praktikakoht ja võidavad mõlemad pooled.
Oled mitte ainult kirjastuse asutaja, vaid ka tõlkija ja peatoimetaja, juhid tõlkijate ja kujundajate tööd. Mis sulle rohkem meeldib – ise tõlkida või teiste tööd korraldada ja toimetada?
Kindlasti meeldib rohkem ise tõlkida. Asjaajamine ja asjatamine ei ole mu lemmiktegevus, eriti on vastumeelt see, kui pean hakkama kaastöölistele survet avaldama, et nad vastavalt kokkuleppele näiteks tähtaegadest kinni peaksid, olen väga kehv kubjas. Samal ajal on firma piisavalt väike, nii et veidi tüütute kohustuste kellelegi teisele delegeerimine võtaks peaaegu sama hulga energiat, ja üldiselt käib jõud korralduslikest ülesannetest üle. Ja kes teab, väga võimalik, et kui saaks ainult tõlkimisele pühenduda, oleksin omakorda rahulolematu, et muid tegemisi polegi.
2024. aasta novembris kaitsesid Tallinna ülikoolis doktoritöö hispaania-eesti tõlkeloo teemal. Mida sa õppisid uurimistöö käigus omaenda tegevuse kohta, mida sa kogemusest veel ei teadnud?
Väga hea küsimus! Tõepoolest võtsin doktoritöö ette muuhulgas ka selleks, et mõista, mis kujundab tõlkekirjanduse valikut, ning samal ajal teoste tõlkimiseks välja valimine ongi osa minu tööst, lausa kõige esmane tegevus. Kuna ma käsitlesin hispaania keelest tehtud tõlkeid umbes saja aasta jooksul, distantsilt tagasi vaadates, siis võib-olla üks asi, mis mul sellest külge jäi, on tunnetus, et tasub teha seda, mis tunduks oluline ka aastate pärast (vähemalt endalegi), ainult selle nimel rahmeldamine, mis on parasjagu moes, aga mõne aasta pärast paneb vaid õlgu kehitama, ei tasu ära.
Romaanide “Salamise sõdurid” ja “Piiriseadused” autor Javier Cercas külastas aastal 2023 Tallinna kirjandusfestivali HeadRead. Pildil koos Neftali Perali ja Mari Laanega.
Milline seni avaldatud Toledo raamatutest on olnud kõige edukam? Kas äkki näiteks Javier Cercase „Salamise sõdurid“ või María Dueñase „Õmblejanna Madriidist“?
„Õmblejanna Madriidist“ on tõesti olnud läbi aegade kõige populaarsem – ilmselt on ta ka kõige lihtsamini loetav ja kõige haaravam, tõepoolest väga hästi kirjutatud bestseller, mis samal ajal avardab teadmisi nii Hispaania ajaloost, Põhja-Aafrikast kui sajanditagusest moest. Aga „Salamise sõdurite“ osas sa eksid – kuigi Hispaanias on see valitud viimase 50 aasta 10 parima romaani sekka, ei ole ta Eestis eriti suurt lugejahuvi saavutanud. Kui mõni aasta tagasi korraldasime lugejahääletuse, et välja selgitada Toledo kümne aasta hinnatumad raamatud, siis tõusis „Õmblejanna“ kõrvale hoopis Fernando Aramburu „Isamaa“ – see on mastaapne kahe perekonna lugu Baskimaal, mida mitmekümne aasta jooksul räsis ETA konflikt.
Viimase paari aasta armastatuimad on Colombia kunstniku Emma Reyese „Emma raamat“, milles ta väga puudutavalt kirjutab omaenda uskumatust lapsepõlvest, ning Isaac Rosa „Õnnelik lõpp“ – tänapäevane armastuslugu, mis pakub enamasti väga palju äratundmist.
Kas mõni raamat on sulle eriti armas, kuigi ei ole müüduimate hulgas?
Mul on hirmus kahju, et ei panda eriti tähele väikest toredat lasteraamatut „Kuidas karihiir mäe ära röövis“. Olin ise ka selle tõlkija ja see töö pakkus mulle hirmsasti lõbu, mu meelest väga lustakas ja tore lugu! Üks selliseid, mida laps saab nautida omamoodi, samal ajal kui täiskasvanu kõrval muheleb mõnusasti mingite teiste kohtade peal.
Kui sa kirjastuse asutasid, siis algne idee oligi välja anda ilukirjandust, aga esimesena ilmus 2013. aastal hoopis Eestis elavate hispaanlaste retseptidega kokaraamat „Hispaania söögid Eesti köögis“. Kuidas see mõte sündis ja miks alustuseks kokaraamat, mitte mõni romaan?
Selle idee autor oli ei keegi muu kui Hispaania Maja juht Neftalí! Alati on hea teha asju, kui kohtuvad mitme inimese ideed ja energia ja selle raamatuga just nii oligi. Meil oli helge ja rõõmus suvi, mida on nii tore meenutada: kohtusime sõpradega siin ja seal ilusal Eestimaal, tegime süüa ja pildistasime seda ja pärast pistsime pildistamise ajal ära jahtunud söögid ühiselt nahka. Sealsete retseptide järgi teen kõige rohkem näiteks paella’t ja pistot, samuti oliivipastat suupisteteks. Mõnda teist asja teen tunde järgi, nagu näiteks tinto de verano’t, aga hea, kui retseptid on inspiratsiooniks olemas.
Kuidas käis raamatu ettevalmistamine– retseptide valimine, pildistamine, autoritega kohtumine? Kas nüüd, kus kirjastus juba toimib, võtaksid veel midagi niisugust ette?
Autoriteks ja kokkadeks olid meie head sõbrad ja mõte oligi niisugune, et igaüks teeks neid toite, mida ta päriselt ka kodus teeb, ja sellisest toorainest, mida ta päriselt ka Eestis elades kasutab. Idee oli selles, et tegemist ei oleks mingi fancy retseptikoguga, mida reaalsetes oludes on keeruline teostada, vaid vastupidi, midagi hästi elulist. Rohkem ma niisugust projekti oma kirjastusega ette ei võtaks, küsimus on sihtgrupis ja pädevuses: esiteks on kindlasti inimesi, kes teevad kokaraamatuid minust väga palju professionaalsemalt, ja teiseks on Toledole tekkinud teatavad ootused, nii et targem on hoida oma rida.
Mis on paigad, mida sa reisidel Hispaaniasse alati külastad?
Natuke igav vastus, aga eks ma käin ikka alati raamatupoodides. Aga sugugi mitte ainult professionaalsest huvist, see on ka kaval nipp, kuidas linna avastada: et mitte liikuda ainult nendel tänavatel, kuhu välismaalased üldiselt satuvad, ja et samas oleks mingi kindel siht, kuhu minna, võtan suuna mõnele sõltumatule raamatupoele. Tihtipeale asuvad need päris keskusest pisut kõrval, aga samas huvitavas piirkonnas, nii et sinna on põnev sattuda, ning eriti tore, kui seal on mõni kohvikunurk või siseõu, seal on üldiselt siis ka väga mõnus atmosfäär – Barcelonas näiteks La Central (Ravali linnaosas).
Kas on kohti, mille oled kõigepealt avastanud mõne raamatu kaudu ja seejärel soovinud seda isiklikult külastada?
Jälle väga hea küsimus! Tõesti on ju lugedes tihti nii, et tuleb tohutu tahtmine kirjeldatud kohtadesse reisida! Seesama „Õmblejanna Madriidist“ meelitab Põhja-Aafrikat külastama, sealsete linnade kirjeldused on väga suure kiindumusega kirja pandud. Claudia Piñeiro „Betty Boop“ kirjutab Argentiina kinnistest rikaste asulatest nii, et see tekitab uudishimu – ega õieti ei tahakski sinna minna, tundub väga võlts ja tõusiklik, aga siiski oleks põnev näha…
Kõige rohkem olen vist raamat näpus ringi käinud Kataloonias Gironas, kus toimub Cercase „Piiriseaduste“ tegevus – tänane linn on küll hoopis teistsugune kui romaanis kirjeldatu, aga millegipärast kutsub jälgi ajama, kus need baarid võisid asuda, kus noored kohtusid, kus algas omal ajal kahtlane piirkond, millise viadukti all armunud täpselt seisid jne. Javier Maríase „Armumistes“ kirjeldatud Salamanca linnaosa Madriidis oma suursuguste häärberitega on ka väga äratuntav ja sinna sattudes käib ka kohe läbi pea, et millisel tänavanurgal toimus saatuslik kallaletung või millises kohvikus kohtuti.
Kas tahaksid ka hispaania keelt õppida? Tule Hispaania Majja! Oktoobri lõpus alustavad kaks uut algajate gruppi ning veel jõuad meiega liituda.
Küsimuste korral kirjuta meile koolitused@hispaaniamaja.ee
ALUSTA HISPAANIA KEELE ÕPINGUID!
Grupp 1 – alates 23. oktoobrist
Reedeti kell 14.30–17.30
23.10–18.12.2026
Grupp 2 – UUS! Alates 30. oktoobrist
Reedeti kell 10.00–13.00
30.10–18.12.2026
Mõlemad kursused on mõeldud päris algajatele. Õpime väikeses grupis, suhtleme ja teeme esimesed sammud hispaania keeles.