Hispaania härjavõitlus on tuntud üle maailma. Mõnele on see eelkõige aastasadu kestnud traditsioon ja kunstivorm, kus inimene võtab mõõtu võimsa härjaga, teistele aga julm ja loomavastane tegevus. Mida see endast täpsemalt kujutab ning miks on sellel nii tuliseid pooldajaid kui ka vastaseid? Saa lähemalt teada siit blogipostitusest!

Härjavõitluste juured ulatuvad aega enne Kristust ning neid viiakse Hispaania Kuningriigis tänapäeval läbi kõigis autonoomsetes piirkondades peale Kataloonia ja Kanaari saarte. Härjavõitlused on levinud ka Hispaaniast väljaspool. Neid peetakse tänapäeval muuhulgas nii Prantsusmaal, Portugalis, Ecuadoris kui ka Mehhikos. Oma populaarsuse tipul olid võitlused 20. sajandi alguses ja Hispaanias meelitas see ligi turiste üle terve maailma. Tol ajal oli tegemist ühe kuulsaima meelelahutusliku üritusega terves riigis. 

Tuntuimad härjavõitlejad ehk matadoorid

Eelmise sajandi alguses figureerisid kuulsaimate matadooride seas muuhulgas sellised nimed nagu Manuel Rodríguez Sánchez ja Juan Belmonte. Tänapäeval on tuntuimateks selle ala harrastajateks teiste seas José Tomás ja El Julí. Härjavõitluste areene võib leida pea igast suuremast hispaania linnast – tuntumad neist on näiteks Plaza de Toros de Las Ventas Madridis ja Plaza de Toros de la Maestranza Sevillas. Lisaks härjavõitlustele, mida korraldatakse mitmes linnas pea igal nädalavahetusel, viiakse areenidel läbi ka muid sündmusi, nagu näiteks laadad, messid, näitused, etendused ja kontserdid. Areenid on suured ja näiteks Barcelonas asuv La Monumental, kus üle kümne aasta ühtegi võitlust pole toimunud, leiab laialdast kasutust näiteks kontserdite näol, sest mahutab ligi 25 000 pealtvaatajat. Sõna matadoor tuleb hispaania keelsest sõnast matar, mis tähendab tapma.

Kasutuses on ka sõna toreadoor (hisp keeles toreador), mis tähistab härjavõitlejat üldiselt, samas kui matadoor on kõige olulisem figuur areenil, kelle tunneb ära tema kuldsete tikanditega kostüümist ning just tema on see, kes annab härjale surmava löögi.

Härjavõitluse kolm osa

Härjavõitlus jaguneb kolmeks osaks ehk tercio´ks. Esimene osa kannab nime tercio de varas (“piikide osa”), mille eesmärk on testida härja jõudu ja vastupidavust. Selles etapis ratsutavad hobuste seljas areenile ka pikadoorid, kes torkavad härga tema turjal olevatesse lihastemügaratesse ja haavadest voolab verd, mis nõrgestab härga vähendades tema vererõhku ja suurendades südamerabanduse saamise ohtu. Kohtunikud peavad jälgima, et enne osa lõppu oleks härg saanud piigiga kindla arvu torkeid. Võitluse teine osa on tercio de banderillas (“banderiljade osa”), kus kolm banderiljeerot üritavad härja turja külge lüüa banderiljasid. Need lõhuvad härja nahka ja tekitavad valu, mis ärritab looma ja sunnib teda rohkem liikuma. Viimane osa kannab nime tercio de muerte (“surma osa”), kus matadoor siseneb võitlusareenile üksi, hoides ühes käes punast keepi (muleta) ja teises torkemõõka. Matadoor kasutab keepi selleks, et õhutada härga ründama. Laialt levinud arvamus, et härga ärritab punane värv ei pea aga paika – härjad on värvipimedad loomad ja ründavad liikuvaid objekte. Faena alguses sooritatud esimese keebiga möödumise järel on matadooril härja tapmiseks 15 minutit aega. Kui 10 minutit on möödunud ja härg on endiselt elus, teeb festivali president hoiatuse (aviso), mille märgiks on trompetiheli. Kui olukord ei muutu, siis järgneb kolm minutit hiljem teine hoiatus. Veel kahe minuti möödudes tuleb kolmas ja viimane hoiatus. Kolmas hoiatus tähendab, et matadoor ei saa enam härga härjavõitlusareenil tappa ja härg tuleb härjatarasse tagasi viia. 

Kui kohalik seadus seda nõuab, tuleb härg tappa väljaspool härjavõitlusareeni. Suutmatus härga tappa on matadoori jaoks häbistav. Vaid väga harvadel juhtudel saab härg armu ja jäetakse võitluse lõpus ellu. Eduka faena märgiks on trofeed (trofeos). Kui vähemalt pooled pealtvaatajad lehvitavad festivali presidendi poole taskurätte, peab president andma matadoorile auhinnaks ühe härjakõrva. President saab oma äranägemise järgi anda matadoorile auhinnaks ka teise härjakõrva või mõlemad härjakõrvad ja härja saba (seda nimetatakse los máximos trofeos – “suurim autasu”). Vähemalt kaks kõrva auhinnaks saanud matadoor saab õiguse saada areenilt austajate õlgadel välja kantud (salida en hombros).

Siinkohal on oluline toonitada ka seda, et enne võitlust viiakse kulisside taga härgadega läbi protsesse, mida vaatajad ei näe. Selleks, et härgi nõrgestada, seotakse nende kaela ümber raskused, mida nad kannavad mitu nädalat. Muuhulgas peavad loomad taluma hoope neerudesse; nende silmi hõõrutakse petrooleumiga, et nende nägemist udustada; neile antakse lahtisteid ja muid aineid, et tekitada neis hüpnoosisarnane seisund; paar tundi enne võitlust hoitakse neid pimedas boksis toidu ja joogita ning kui nad lõpuks areenile ereda valguse kätte lastakse, on nad juba hirmunud ja segaduses.

Härjavõitlus tänapäeva Hispaanias

Oluline on täheldada seda, et üha enam kerkib tänapäeval esile küsimus, kas sellise traditsiooni jätkamine on ikka eetiline. Näiteks Kataloonias võeti 2010. aastal vastu otsus  härjavõitlused keelustada, mis jõustus 2011. aastal. Tegemist oli pikaajalise ja poleemilise protsessiga, mis leiab kajastust ka tänapäeva meedias ja tekitab ühiskonnas lahkhelisid. Keeld tühistati aastal 2016, sest leiti, et kultuuripärandiks kuulutatud üritusele ei ole seaduslik vetot peale panna. Sellegipoolest pole Kataloonias ühtegi võitlust peale 2011. aastat toimunud. Seisukohad härjavõitluse küsimuses jagunevad üldjoontes kaheks: ühelt poolt on neid, kes peavad härjavõitlusi kultuuripärandi oluliseks osaks ja teisalt on inimesi, kes peavad seda äri julmaks ning ebainimlikuks. 

Tänapäeval on hoogustunud nende kahe osapoole omavahelised kokkupõrked ja esineb mitmeid keeldusid, mis aastate jooksul härjavõitlustele on pandud või siis on seda teha üritatud. Laialdaselt levinud on ka protestid, mida selle vaatemängu takistamiseks üle Hispaania korraldatakse. Härjavõitluste keelustamise küsimus ulatub ajaloos kaugele, aga kui näiteks 16. sajandil olid põhjuseks usulised küsimused või mure härgade tekitatud kaose pärast tänavatel, siis tänapäeval on eelkõige esile kerkinud loomade heaolu küsimus. 

Allolevas tabelis on välja toodud mõned näited tänapäeval levinud poolt- ja vastuargumentidest, mis seda traditsiooni puudutavad.

Seega jätame igaühe enda otsustada, kas härjavõitlused on miski, mis on oluline osa hispaania kultuuripärandist või siis vaatemäng, mis peaks kuuluma minevikku. Loodame, et see lühike ülevaade andis Sulle parema arusaama sellest, mida see iidne traditsioon endast kujutab ja milliseid lahkhelisid see ühiskonnas tänapäeval tekitab.