Andaluusia autonoomses piirkonnas asuv Costa del Sol ehk ,,Päikeserannik” on kahtlemata Hispaania üks populaarsemaid sihtkohti. Veel huvitavam kaunitest liivarandadest ning aastaringsest päikesepaistest on aga selle rannikuala ajalugu ning selle nimetuse kujunemine. Kuidas sai algselt ibeeri rahva bastelaanide koduks olnud ning hiljem maailmakuulsaid lauljaid ja näitlejaid võõrustanud regioon omale sedavõrd kuulsa maine? Ja kui rääkida tänapäeval Costa del Sol’ist — kas me tegelikult ikka mõtleme selle õige ja algupärase ,,Päikeseranniku” peale?
Möödunud sajandi alguses kolis Almeríasse Viinist pärit diplomaat ja turismiettevõtja Rodolfo Lussnigg, kes hakkas linna elavdama ning võttis südameasjaks teha Almeríast turistide unistuste sihtkoht. Lussnig asus esmalt juhtima linna olulisimat hotelli Simón ning aja möödudes armus ta oma uude kodulinna sedavõrd ära, et ei jätnud vahele ühtki võimalust meediale Almería kaunist maastikust või aastaringsest päikesepaistest rääkida.
Ettevõtja haaras härjal sarvist enne 1929. aasta Sevillas ja Barcelonas toimunud rahvarohkeid ekspositsioone, meelitades näituste külastajaid Almeríasse terminiga ,,Costa del Sol”. Lussnigg alustas reklaamikampaaniaga juba aasta varem kohalikus ajalehes La Crónica Meridional ning jätkas linna tutvustamisega Madridi, Valencia, Sevilla, Alicante ning Tarragona erinevates väljaannetes. Mees populariseeris linna loosungiga:
“Almería, la ciudad donde el sol pasa el invierno” (,,Almería — linn, kus päike talve mööda saadab”)
Just, tegelikult ongi hoopis Almería rannikuala, oma üle kolmesaja päikesepaistelise päevaga aastas, algupärane Costa del Sol’i tiitli kandja — mitte Málaga!
Pärast esmast reklaamikampaaniat kodumaal jõudis ,,igavene suvelinn” Costa del Sol’i nimega välismaalegi ning nõnda sai alguse piirkonna plahvatuslik edulugu. 1931. aastal ilmus sootuks piirkonnale pühendatud Francisco Pérez García teos ,,La Costa del Sol. Recopilación de Literatura, Arte y Turismo, Industria y Comercio”, mis tutvustas regiooni (lisaks Almeríale veel Granada ja Málaga) kaunemaid paiku ning pakkus lugemist ka prantsuse ja inglise keelt kõnelejatele. Niisiis, hakkas nii–nimetatud Päikeserannik üha laienema ümberkaudsete asulate suunas. Alates 1933. aastal avatud Miramar hotelli Marbellas, mida reklaamiti väljenditega ,,Sunny Coast” või ,,Côte du Soleil”, hakati Päikeserannikut seostama rohkem Málaga provintsi kui Almeríaga. Viimane aga pidi aja möödudes leppima hoopis vähem luulelise terminiga ,,Costa de Almería” ning nõnda on see jäänud tänapäevani.
Kui aga teie, head lugejad, oma järgmise reisi ,,Costa del Sol’i” planeerite, ärge unustage avastada ka Almeríat, mis piirkonna fenomenile alguse pani!