Postitus avaldatud 10.04.2026
Blogipostituse autor: Hannes Iir
Mina ja Hispaania
Hispaania puges esmakordselt minu südamesse 2008. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi jälgides. 9-aastase poisiklutina vaimustasid mind La Roja mängupilt ja nende intuitiivne ründaja Fernando Torres. Meeskonda toetan ma seejuures tänaseni ning 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel õnnestus mul seda ka kohapeal teha. Märkamatult pälvisid minu soosingu ka Fernando Alonso, Rafael Nadal, Marc Márquez ja mitmed teised riigi sportlased. Tasapisi hakkas see lumepall veerema juba muude valdkondade suunas ning nägemus, et minu tulevik võiks olla Hispaania, selle kultuuri ja keelega tihedamalt seotud, viis lõpuks otsuseni alustada õpinguid Tallinna Ülikoolis hispaania keele ja kultuuri bakalaureusekaval. Õpingute käigus olen saanud kinnitust, et Hispaanial on midagi pakkuda igaühele, oled sa siis kliimapagulane, veinigurmaan, matkasõber, kunstihuviline või keegi, kes ei tea isegi, mida ta otsib, aga võib selle Hispaanias leida.
Cádiz – miks ka mitte?
Vaatamata kolmele varasemale Hispaania külastusele jäi mul aga õhku küsimus: mis tunne on päriselt Hispaanias elada? Küsimused vajavad vastuseid, seega suunasin mina oma pilgud Erasmus+ õpirände poole, märkides esimeseks valikuks Valencia ülikooli. Kuna sinna oli suur tung, pakuti mulle varianti õppida Cádizis, mille olin märkinud teise eelistusena. Peale mõningat paberimäärimist saingi lõpuks vajalikud jah-sõnad ning jäin põnevusega oma siiret ootama. Otsustasin kahe semestri kasuks, kuna kui juba, siis juba. Suve jooksul tuli mul leida eluase, mille ma leidsin lõpuks ülikooli kodulehel välja pakutud agentide kaudu; peamisteks aspektideks
usaldusväärsus, asukoht ja muidugi ka selle kõige vahekord hinnaga. Lisaks üritasin ma linna kohta võimalikult palju lugeda ja Google Mapsis tänavatega tutvuda. Kõik see oli suhteliselt tulutu, kuna kohale jõudes tundus kõik ettekujutatust niivõrd teine.
Juba Cádizisse jõudmine on omaette teekond. Selleks tuleb enamikel juhtudel ümberistumisega lennata ning maanduda kas Malagas või Sevillas, kust veel omakorda vastavalt bussi või rongiga teekonda jätkata. Esimene reis sinna nägigi välja selline: Tallinn – Helsingi – Malaga – Cádiz. Mõned tunnid bussisõitu, bussiaknast Gibraltari äratundmine ja kohal ma olingi – midagi huvitavat oli alanud.
Cádiz Fenicia
Esimene sündmus, mille keskelt ma ennast septembrikuus puhtjuhuslikult avastasin, viis mind ajas enam kui kolme tuhande aasta taha. Cádizi puhul on tegemist ühe Euroopa vanima pidevalt asustatud linnaga. Juba 1100 aastat eKr rajasid foiniiklased siia koloonia nimega Gadir ja nüüd tähistatigi linna tänavatel foiniikia pärandit. Korraldati lavastus, millega linn meenutas iseenda algust – foiniiklaste maabumist. Minu silme ees rullus lahti aeglaselt läbi vanalinna kitsaste tänavate liikuv paraad. Kohalikud, koolilapsed, karnevalitrupid olid riietunud veeolenditeks ja muistseteks tegelasteks, segades mütoloogia ja ajaloo värviliseks ning rütmiliseks vooluks. Lisaks minule jälgisid paraadi huviga paljud kohalikud uhketena oma ajaloo üle.
Jõulud
Otsustasin veeta jõulud Cádizis. See oli minu jaoks esimene kord olla jõulude ajal perekonnast ja kodust eemal. Ei olnud lund, ei olnud kuusepuud ega midagi päriselt talvist – välja arvatud üks uisuväljak keset linnaplatsi. Kaunistatud linn, palmipuud ja pehme õhk detsembrikuus tekitasid tunde, nagu oleksid kaks täiesti erinevat maailma kokku saanud. Kas jõulutunne jäi saamata? Ei jäänud. Selle lõid inimesed, kes veetsid aega linnatänavatel, jagasid hetki oma lähedastega ja istusid peredega restoranides.
Aastavahetus
Uue aasta võtsin vastu uute sõprade seltsis. Mingis mõttes ei erinenud see õhtu kuigi palju varasematest – istusime kaetud laua taga, rääkisime ja ootasime, kuni saabus hetk, mil tuli sammud linnaväljakute poole seada. Kui kell lähenes kaheteistkümnele, proovisime sooritada ka viinamarjarituaali. Nimelt tähistab iga kellalöök ühe marja suhu pistmist – üks iga tuleva kuu jaoks. Õnnestus või mitte? Polnudki niivõrd oluline. Ajasin pea kuklasse, et ilutulestikku näha ja embasin ümbritsevaid inimesi.
Kolmekuningapäev
Kolmekuningapäev tähendas lapsena minu jaoks pelgalt kuuse välja viimist. Cádizis aga oli märgata selle päeva tähtsust. Taas toimus tänavatel paraad, mille peategelasteks olid kolm kuningat: Gaspar, Melchior ja Balthazar. Ent kõige üllatavam ei olnud paraad ise, vaid see, mis sellele osaks sai. Oma vankritest loopisid suuremeelsed kuningad rahva sekka meeletutes kogustes kompveke ja inimesed – nii lapsed kui ka täiskasvanud – püüdsid neid õhust ning korjasid kõnniteedelt. Ka mina, 25-aastane meesterahvas, naasin koju peotäie marmelaadikommidega.
Carnaval de Cádiz
Kurikuulus karneval veebruaris oli minu jaoks ilmselt kogu aasta kõige šokeerivam kogemus. Need olid korralikud 10-päevased pidustused, mille käigus tänavad olid paksult inimesi täis. Iga nurga peal lauldi, tantsiti ja lasti kõikidel muredel minna. Kuigi seal oli ka palju organiseeritust, tundus kogu periood väga kaootilisena. Eks vaatepilt oligi kirju, kuna iga järgmine kostüüm ületas eelmise – ja publikut ei eksisteerinudki, sest kõik osalesid. Alguses oli see energia nakkav ja haaras endasse,
aga mingil hetkel hakkas see pidev müra mind isegi väsitama. Võib-olla olengi ma nende kõrval üks „tuim eestlane”. Ja kui peale karnevali tänavad jälle endise ilme said ning uriinihais nendelt kaduma hakkas, mõtlesin karnevalile tagasi kui ühele kõige ehedamale viisile kogeda Cádizi hinge. Huvitaval kombel tekitasid karneval ja minu saksa sõbrad huvi tulevikus kogeda Oktoberfesti Münchenis.
Semana Santa
Kuigi ma ei ole religioosne, oli Semana Santa Cádizis minu jaoks siiski väga huvitav kogemus. See tähistab lihavõtete eelset nädalat, mil meenutatakse Jeesuse viimaseid päevi enne ristilöömist ja ülestõusmist. Tänavad olid täidetud nii kohalikega, kelle jaoks see kõik oluline oli, ning minusuguste võõrkehadega, kes lihtsalt jälgisid rändavaid religioosseid kujusid, kuulates trummide ja puhkpillide rütmi. Kõige huvitavam oligi see, kuidas igapäevaelu ja pühad põimusid. Perekonnad ja turistid kõndisid kõrvuti, kohvikutes seisis keegi kohvitass käes ja samal ajal möödusid protsessioonid. Jälgisin huviga, kuidas tihedalt kanderaami alla mindi, see siis õlgadel üles tõsteti ning taktsammul liiguti, et mitte üksteise jalgadesse komistada. Kanderaamidel seisidki pühakujud, küünlad ning lisaks visualiseerisid tänavaid capiroted – teravakoonuselised peakatted.
Feria – pidu, millest ma ilma jäin
Feria de Abril on Sevilla üks suurimaid ja pidulikke festivale. Samal ajal kui paljud minu kaastudengid lõid end lille, riietasid ennast pidulikult ja võtsid ette teekonna Sevillasse, pidin mina lähenevateks eksamiteks valmistuma. Feria käigus kogunevad inimesed telkidesse, söövad, joovad, tantsivad flamencot ja suhtlevad omavahel. Riietusel on suur roll, kuna naised ehivad ennast flamenco kleitidesse ning mehi võib kohata ülikondades. Seekord kuulsin seda kõike paraku sõprade suust.
La Noche de San Juan
La Noche de San Juan, mis on vaste eestlaste jaanilaupäevale, on Cádizis tõeline suve alguse pidu. Kõige eredamalt on mul meeles linnaplatsile üles seatud lõke, mis eristus selgelt varasemalt kogetule. Täpsemal vaatlemisel tundsin ära maailma suurliidrid: Putin, Trump, Kim Jong Un. Uskuge või mitte, aga nende kujudele tuli otsa pistetigi. Leegid kasvasid suureks vaid loetud minutitega ning ühtäkki hakati kogu kupatust voolikutega summutama. See oli korraga koomiline, veidi absurdne ja julge liialdus, mis muutis selle väga meeldejäävaks. Seda kõike jälgis suur hulk inimesi, kes hiljem sammud La Caleta ranna poole seadsid. Seal joosti keset ööd merre, et hüpata üle lainete, ja hiljem kirjutati paberile erinevaid soove ja lubadusi, mis seejärel ära põletati. Kõik see lisas õhtule maagilisust.
Cádizi elanikud
Kõige paremini võtab Cádizi elanikkonna kokku nende käitumine 2025. aasta kevade elektrikatkestuse ajal. Minu pilk oli ujudes suunatud samal ajal basseinipõhja, kui kõik järsku pimedaks läks. Ulatusliku elektrikatkestuse tõttu olid häiritud kõik sektorid – linnas ei töötanud valgusfoorid ja pangaautomaadid ei andnud sularaha välja. Inimesed aga jäid muretuks ja rüüpasid rahulikult baarides õlut. Meenus Tiibeti vanasõna: „kui probleemi saab lahendada, pole mõtet muretseda; kui lahendada ei saa, ei aita muretsemine ka midagi”. Just nii tundus ka Cádizis – elu läheb edasi, hoolimata väikestest tagasilöökidest. Minagi varusin korterikaaslasega igaks juhuks
erinevatesse anumatesse vett, sõin kodus oma külma kana tikka masalat ja lugesin küünlavalgel raamatut.
Cádiz, minu teine kodu
Cádizi perioodi jään alatiseks meenutama heade sõnadega. Kuigi kõik minu loengud ja eksamid toimusid hispaania keeles ning need ei olnud sugugi kergete killast, oli minu üldine elu muretu ja huvitav. Ma elasin vanalinnas: 130 meetri kaugusel ookeanist, 350 meetri kaugusel ülikoolist, 1000 meetri kaugusel La Caleta rannast ja 1100 meetri kaugusel spordikompleksist – kõik mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Jooksusõbrana soosis sobilik kliima minu ettevalmistusi oma esimeseks maratoniks Sevillas ja neid okeaaniäärseid jookse jään ma kindlasti taga igatsema. Ja kuigi söögikohti leidub seal kamaluga, olin ma väga rahul ka hindadega toidupoodides, sest nii sain ma valmistada just seda, mida keha jooksmiseks vajas. Samuti leidsin ma eri paikadest hulganisti uusi sõpru, kellega võtsime ette seiklusi Lissaboni, Gibraltarile, Sahara kõrbesse ja mitmetesse Andaluusia linnadesse. Kuigi meie teed ristuvad edaspidi palju harvemini, on nad mul kusagil ikkagi olemas. Ja küll need lõunamaalased samuti, keda ma tihtipeale üle poole tunni pidin ootama, jõuavad ühel päeval Eestisse. Ilmselt pidigi nõnda minema, et saarlane satub õppima Cádizisse, kus on meri koduselt ümberringi. Nõndaks, kuidas siis Hispaanias elada on? Mina ei kahetse, et pea ees tundmatusse vette hüppasin ja seda kõike kogesin.
Tahad hispaania keelt päriselt kogeda – mitte ainult õppida?
Hispaania Majaga saad minna keelereisile Hispaaniasse, kus keel tuleb sinu ümber ellu igas olukorras – tänaval, kohvikus, turul ja klassiruumis. See on võimalus õppida keelt loomulikus keskkonnas, kohtuda uute inimestega ja avastada Hispaaniat hoopis teise pilguga.
AVASTA KEELEÕPE HISPAANIAS
Reisid toimuvad mitmes linnas üle Hispaania (Málaga, Sevilla, Cádiz ja Valencia, San Sebastian, Madrid ning Toledo) ning sobivad nii algajale kui ka edasijõudnule. Vaata võimalusi siin. PS. Keelereisi võimalused ka noortele kooliõpilastele. Küsi lisainfot: reisid@hispaaniamaja.ee